Kassikäpp

 

Sarik-linnupiim

TarguTalita artiklist väljavõte. Fotod oma aiast.

Nôeljalehine leeklill "Amazing Grace"

Padjandfloks. Madal padjandtaim.
Igihaljas, nõeljate lehtedega.
Õied valged, südamiku lähedal violetsed träpsud.
Õitseb V-VII.
Vajab päikselist kasvukohta.
Kasvatamiseks sobivad kuivad kuni parasniisked mullad.
Sobivad pinnakatteks kallakule, kiviktaimlasse, konteinerisse.
Kevadpäike võib lehestikku põletada.

5-15 cm kõrge.

Sidrun-liivatee

Thymus × citriodorus 

See on paljalehise liivatee ja aed-liivatee hübriid. Sidrun-liivatee on mitmeaastane igihaljas 30 cm kõrgune poolpõõsas. Lehed on rohelised ja tugeva sidrunilõhnaga. Õied on roosakaslillad. Ta on mul alles täitsa uus. Ostsin Juhani Puukoolist. Lõhnab niiiiiiiiii mõnusalt, et tore on ümber selle nüüd rohida. Aga ma unustasin, mis sordiga täpsemalt tegu on, kas "Silver Queen" või "Aureus".

Valge kukehari

Valge kukehari. Õitseb VI-VIII. ↑ 5-10 cm. Puhmikuline pinnakattetaim. Õied valged kuni heleroosad. Kuivem ja liivasem kasvukoht.
Sain ta naabrinaiselt, kes andis ta mulle suurte kastide kaupa. Kuna mul on üsna tilluke kiviktaimla, siis alles jätsin üsna väikse koguse. Aastaga on ta kõvasti paljunenud. Mulle ta väga meeldib, kuigi harilik kukehari natuke varastab talt au ja kuulsuse oma ilusa säravkollase tähekujulise õiega.

Sedum album kanamari, kukemarjad, kooljapearohud, kidihein
Valge kukehari on meil palju haruldasem kui harilik kukehari. Viimasest eristavad teda suuremad silindrikujulised lehed ja valged õied. Sageli on valge kukeharja lehed ka punakalt värvunud, hariliku kukeharja lehed on kollakasrohelised. Valget kukeharja kohtab meil sagedamini läänesaartel ja mandri loodeosas.
Kukeharja paksud lihakad lehed ja kaunid õisikud teevad temast omapärase ja hinnatud ilutaime. Ta sobib eelkõige kiviktaimlatesse. Suuremate alade katmiseks pole valge kukehari kuigi hea, sest ta ei moodusta ühtlast vaipa, kohati jäävad augud sisse. Väiksemate rühmadena on ta aga väga kaunis taim, nagu ka harilik kukehari. Mõlemad nad on väga hea põuataluvusega ja võivad isegi üle kuu aja ilma veeta läbi saada. Tänu sellisele omadusele leiame nii valget kui ka harilikku kukeharja isegi paekivipaljanditelt, üksikutest väikestest pragudest, harva ka puhtalt liivalt. Mõistagi pole sellistes kohtades toitaineid ollagi ja taimed peavad enamuse endale vajalikest ainetest saama vihmaveest. Seega on valge kukehari üks igati tubli ja visa taim.
Valgel kukeharjal on samasugused viieharulist tähte meenutavad õied, nagu harilikul kukeharjal. Neil õitel on huvitavad kohastumused, et vältida isetolmlemist. Kui emakas on valmis vastu võtma õietolmu, siis sama õie tolmukad pööravad end emakasuudmest eemale. Nii satub emakale vaid teiste taimede õietolm. Sellise tolmlemisega arenevad taimedel seemned, milledel on suuremad võimalused idanemiseks ning neist kasvavad taimed, kes suudavad paremini vastu panna keskkonnamuutustele ja mitmesugustele loomade ja seente poolt tekitatud kahjustustele.

Valgel kukeharjal on oma leviku piires tekkinud ka huvitavad rahvapärased nimed. Need viitavad enamasti taime lehtedele, mis meenutavad väikeseid marjakesi.

http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/vkukehari.htm

Harilik kukehari

Ausõna, ma ei mäleta, kust ma ta sain. Alguses kohtlesin teda kui kummalist lihava olekuga umbrohtu, aga et ta niisugune kaunitar tegelikult on, sain teada alles sel kevadel. Väga rahul olen.

Sedum acre kukemari, maoajaja, kiigemääre, lambamarjad, müüripipar
Nõmmesid ja loodusid võib juunikuus näha sageli üleni kolletamas. Kollase kirja vahelt paistab vaid kohati rohekat tausta. Tegu on kõigile tuntud Eestis väga sageli kasvava hariliku kukeharjaga. Kui lähemalt uurima hakata, siis on hästi näha viis teravatipulist kuldkollast kroonlehte ja nende taga viis poole lühemat rohekat või vahel samuti kollakat tupplehte. Kui juurde arvata veel tolmukad ja emakad, siis saamegi kokku hariliku kukeharja õie. Midagi jääb siiski veel märkamatuks. Need on õieosad, mis meelitavad putukaid õisi tolmeldama. Botaanikud nimetavad neid nektaariumideks, sest need sisaldavad mesimagusat nektarit. Putukad tunnevad nektari leiukohad juba kaugelt ära ja ruttavad ilusa ilmaga saaki koguma. Meie aga isegi ei näe neid meeallikaid, sest need on ainult poole millimeetri suurused. Õitsemas võib kukeharja näha üle kuu aja. Sel ajal on harilik kukehari oma tavalisest kõrgusest kolm korda kõrgem, sest õievarred on tal väljaveninud, kuni inimese käelaba pikkused. Muidu kasvab ta ikka madala tiheda padjana.
Kuigi harilik kukehari kuulub meie väikseimate taimede hulka, on ta tänu oma välimusele hästi silmapaistev. Olete kindlasti tähele pannud, et üks kukeharjapadjand koosneb suurest hulgast tihedalt üksteise kõrval asuvatest vartest. Iga vart katab aga veel hulk lehti, mis on katusekivide taoliselt kohakuti. Kõik kukeharja osad on lihakad, paksud. See on kohastumus kuivades tingimustes kasvamiseks. Nii võib harilik kukehari kasvada vahel isegi peaaegu mullatutel kivimüüridel, kus pole mõnikord nädalate jooksul tilkagi vett. Sel ajal saabki taim kasutada oma lehtedes olevaid veevarusid. Kui aga taas vihma sajab, siis kogub ta uuesti oma mahutid täis.
Vihmaga on harilikul kukeharjal veel nii mõneski mõttes head suhted. Nimelt avab ta oma viljad just sajustel või muidu rõsketel päevadel. Ilmselt on see selle tõttu, et seemned leviksid voolava vihmaveega. Kuid arvatakse, et neid võivad laiali kanda ka mõned loomad, näiteks sipelgad. Kukeharja seemned on imeväiksed isegi sipelgate jaoks. On välja arvutatud, et ühes grammis on neid tervelt 24 tuhat. Enamasti seemnetega kukeharja levimine toimubki.

Lõpetuseks veel ka sellest, et kuigi seda kaunist taime on kasutatud nii teaduslikus kui ka rahvameditsiinis, on ta mahl mürgine. Nii et näiteks soolatüükaid ravides ei tasu mahla eriti haigest kohast mööda panna. Ta võib tekitada nahapõletikke ja ville, sissesöömisel aga oksendamist ja kõhulahtisust. Mürgisuse tõttu võib kukehari ohtlik olla ka kariloomadele.

http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/harkukeh.htm

Kukehari "Blue Elf" - läks välja

Lõvilõug

Küpress-piimalill "Clarice Howard"

Euphorbia cyparissias. Keskmisekasvuline, kergelt laiuv. Lehed kitsad, rohelised, meenutavad...
Sügisel värvub kogu taim kollaseks. 40 cm kõrgune. Juhani puukoolist.

Väga invasiivne. Raske lahti saada.

Arendsi kivirik "Alpino Rose"

Igihaljas padjandtaim. Roosad õied. Kasvukoha suhtes vähenõudlik. 10cm kõrgune. Saxifraga x arendsii.

Nõmm-liivatee

Nõmm-liivatee (Thymus serpyllum) ei vaja loodusega kokku puutunud inimesele lähemat tutvustust. Küll võib aga alati kuulda midagi uut tema rohketest kasutamisvõimalustest. Tema nime päritolu on ilmselt selge – kasvab ta ju alati väga liivasel pinnasel. Tee tuleb sellest, et taimest saab valmistada maitsva laiade kasutamisvõimalustega raviteed. Liivatee eesnimi “nõmm“ rõhutab veelkord tema kasvukohta: valgusküllased liivased nõmmed. Kuid kasvukohtade mitmekesisusele viitavad sellised nimed nagu meretee, rannatee ja metsatee. Jaanitee näitab selle ravimtaime korjamise aega jaanipäeva paiku. Tegelikult saab nõmm-liivatee varte ülemisi rohtseid osi koos õitega koguda peamiselt siiski alles juulis, jaanipäeval avanevad alles esimesed õied.

Nüüd aga nõmm-liivatee kui teetaime rohketest kasutusvõimalustest. Kõige lihtsam on meeles pidada, et ta aitab peaaegu kõigi külmetumisest tekkinud haiguste vastu, alandab palavikku ja vähendab gripivaevusi. Nõmm-liivateest tehakse köharohtusid isegi ravimitööstuses. Kuid teed võib edukalt kasutada ka seedehäirete, maksahädade, mitmesuguste valude ja põletike puhul. Tee valmistamiseks võiks võtta teelusikatäie ürti klaasi keeva vee kohta. Ravim on parim siis, kui see on jahtumiseni seisnud. Juua tuleks teda peale sööki kolmandik klaasi korraga. Rahvameditsiinis on teda kasutatud ka südamerabanduse korral, sellest siis nimi “rabanduserohi”. Haigused pole aga ainukesed, mille vastu nõmm-liivateest abi pidi saama. Väga laialt on tema tee tuntud ka “paha silma” vastase vahendina. Sellest ka nimed kaetisrohi ja teised.

Nõmm-liivatee kasvab tavaliselt ilusa tiheda madala padjakesena. Juulikuus, õitsemise tipphetkel, on see padi üleni kaetud lillade õitega. Selline vaatepilt on väga ilus, kuid väga meelitav ka mesilastele. Kuna tema õied sisaldavad rohkesti mesimagusat nektarit, siis nõmm-liivatee on väga hea meetaim. Ka inimese jaoks on tema ilu nii meelitav, et nõmm-liivateed võib leida kasvamas paljudes kiviktaimlates. Kui teil on soovi teda ka endale saada, siis tuleb koguda tema seemneid või pista mulda üks varrejupp. Viimasele tulevad kergesti juured alla. Edukalt on katsetatud ka nõmm-liivateed kui murutaime. Seejuures on saadud väga häid tulemusi ka sellistel ülikuivadel ja kehva pinnasega kohtadel, kus isegi kõrrelised ei taha hästi kasvada. Samas on nõmm-liivatee küllaltki tallamiskindel ja saab ise võitu umbrohtudest.

Nõmm-liivatee kohta võiks lõpetuseks mainida veel sellist huvitavat asja, et ehkki ta sedamoodi paistab, ei ole ta üldsegi rohttaim. Nimelt on tema maadligi roomav ja igal võimalusel juurduv vars puitunud ja elab isegi kümme aastat vanaks. Sellest kasvab aga igal kevadel välja rohkesti rohtseid õisi kandvaid harusid. Sellist taime võib nimetada kääbusjaks poolpõõsaks. Ka nõmm-liivatee lehed elavad üle talve, kauem siiski mitte.

Allikas: Bio.edu.ee

Selle sain ka Põlvamaalt Mardi vennanaise ema käest. Nii kenasti katab juba mu  kiviktaimla servasid ja õitses juuni algul väga armsalt. Lillade õitega, mis summidele väga meeldivad.

Mari kinkis, nimetu liivatee